Täna ma kirjutan peavalust. Õigemini oma kogemustest seoses peavaluga.
Kellel käivad migreenihood, need teavad, millest ma räägin.
Ma ei mõtle siinkohal peavalu, mis tekib järgmisel päeval peale pidu või pingepeavalu, mis on tunda kaelas ja kuklas ja mis tavaliselt mööduvad siis, kui oled korralikult välja puhanud.
Ma pean silmas peavalu, mis annab endast tunda mitu päeva varem nii, et silmade ees läheb pilt häguseks ja fookus kaob ära. Nii otseses kui kaudses mõttes. Kõik asjad toimuvad nagu läbi udu ja raske on millelegi keskenduda ja end fokusseerida. Lisaks tekib kohtuav janu ja sa võid juua ükskõik kui palju vett, aga kurk kuivab ikka. Kui need sümptomid tekivad, siis ma tean juba, et varsti algab see jube peavalu. Aga iga kord ma loodan, et äkki seekord läheb teisiti ja teen oma igapäevaseid asju edasi, püüdes keskenduda nii palju kui võimalik, teha joogat, hingamisharjutusi, puhata ja süüa tervislikult.

Ja ikka ta tuleb. Tavaliselt öösel. Ärkan üles siis, kui pea valutab juba nii kõvasti, et süda hakkab pahaks minema. See on selline puuriv tunne meelekohas ja laubal, mis on nii tugev, et halvab kogu keha ja sa ei suuda mitte midagi teha ega isegi mitte millestki mõelda. Siis ma võtan oma migreenitableti sisse ja üritan magada niikaua, kui rohi mõjuma hakkab. Umbes 1.5 h pärast tundub, et kõik on hästi ja tavaliselt järgmised pool päeva nii ongi.
Ja siis ta tuleb uuesti. Aga seekord ilma ette hoiatamata ja täiesti suvalisel hetkel. Näiteks enne trenni algust või poole sõna pealt keset sõpradega jutuajamist. Ma olen õppinud seda varjama ja suudan trennis ka keerulise koreograafiaga stepitunni ära anda nii, et kliendid pärast plaksutavad, aga ma ise ei mäleta trennist suurt midagi. See on üks põhjus, miks mulle rühmatreeninguid anda meeldib – võin olla ükskõik kui väsinud, pahas tujus, või mures – aga alates sellest hetkest, kui ma astun saali ette ja panen muusika mängima kuni selle hetkeni, kui inimesed on saalist lahkunud ja ma panen muusika kinni, on adrenaliin nii üleval, et kõik muu ununeb.
Aga kui adrenaliin on jälle langenud, siis on peavalu tagasi ja veel tugevamalt, kui enne. Siis on ainus lahendus kiiresti tablett sisse võtta ja kuhugi pikali visata, sest migreenirohi teeb tohutult uimaseks ja tekitab tasakaaluhäireid. Lisaks tekivad masendushood.

Ma olen muidu väga positiivne inimene, näen alati asjade helget poolt ja vaatan halvast mööda. Aga kui see peavalust tekkiv masendus peale tuleb, siis ma ei saa selle vastu. Lihtsalt mitte midagi ei huvita, mitte midagi ei taha teha, motivatsioon on täiesti kadunud ja ainult halvad mõtted on peas. Muidugi ma tean, et see olukord on ajutine ja läheb mõne aja pärast üle. Aga see kui “mõni aeg” on veninud paarist päevast nädala pikkuseks, siis on see ikka päris kohutav.

Ja kui see kõik lõpuks möödub, siis on elu jälle nagu lill, motivatsioon on tagasi ja energiat on nii palju, et jagaks seda rõõmuga teistelegi!
Selline stsenaarium kordub iga kuu ja on saatnud mind kümneid aastaid. Ma olen sellega harjunud. Arstid ütlevad, et see on hormonaalne peavalu ja peaks lõppema peale üleminekuiga, kuskil 50-60-ndates. Ometi üks positiivne põhjus, miks pensionipõlve oodata!
***
Samas ei väsi ma otsimast peavalule leevendust ja olen leidnud harjutused, mis aitavad kergemat sorti peavalu ennetada ja isegi kaotada, kui neid õigel ajal tegema hakata.
Pingepeavalude põhjuseks on enamasti sundasendist tingitud pinged kaelas ja turjas, mis kanduvad sealt edasi kuklasse ja tekitavad valu pea tagaküljes. Seetõttu on sellise peavalu leevendamiseks oluline kaela ja ülaselga venitada ja lõdvestada.

***