Puhkusereiside suhtes on erinevatel inimestel erinevad ootused.
Neile, kellele meeldib veeta kogu puhkus hotelli basseini ääres, kus on kõik hinnas, ma Bali ei soovitaks. Siin on teised võlud.
Bali sobib reisisellidele, kes on huvitatud kultuurist ja kommetest, kes otsivad ehedaid elamusi ja ei ole liiga nõudlikud.
Rannapuhkuseks tuleks sõita mõnele lähedalasuvale väikesaarele ja see seiklus tasub ka kindlasti ette võtta, kui võimalus Balil veidi pikemalt olla.
Tegelikult soovitaksingi Bali reisiplaani teha nii, et pool ajast olla suurel Balil, Ubudi ümbruses – seal ringi sõita ja põnevaid kohti avastada ning teine pool reisist võtta rannapuhkuseks näiteks Nusa Lembongan või Gili Air saarel.
Siin on minu nägemus, mida Balile reisides kindlasti teha – näha võiks.
ubud
Ubud on väike linnake Bali saare keskosas ja seda kutsutakse Bali südameks.
Sinna on kokku koondunud kõik Bali paremad palad ja vaatamisväärsused, nii et kui peaks valima ainult ühe koha, mida siin külastada, siis võiks see olla Ubud.
Ubud oli kunagi hipide lemmikpaik – vaikne linnake rohetavate riisipõldude vahel. Kuid nüüdseks on olukord veidi muutunud.
Peatänav on täis kunstikauplusi, ökopoode, veganrestorane ja butiike, kus maksad tänu efektsele väljapanekule riiete eest 10 korda kõrgemat hinda, kui lähedalt turult ostes. Samas on restorane, kus saad nautida vaadet riisipõllule ja mõnel kõrvaltänaval leidub kohti, kus saad koos kohalikega warungis 1€ eest fritüüritud kana süüa.
Ülemisel fotol Ubudi kesklinna kohvik, kus saab ilusaid kokteile ja latet.
Alumisel fotol kohalike warung, kus 1.50€ eest saab praetud kana riisiga ja värskelt pressitud apelsinimahla.
Ühe päeva võiks siiski võtta selleks, et lihtsalt Ubudi keskuses ringi jalutada, mõnda templisse sisse astuda ja šokolaadikohvikus istuda. Kui enamasti pakutakse Balil ainult kohalikku tummist kohvi, mis meenutab türgi oma, siis Ubudis on palju kohvikuid, kus saab ka latet või cappuccinot.
Kõik need poed ja restoranid on vaheldumisi templitega, mille sisehoovis on lopsakaid taimi täis aiad. Mõnes väiksemas kodutemplis pakutakse ka kodumajutusi. Nii täiendavad turism ja kohalik kultuur üksteist mõnusalt ja tänu sellele on Ubudis näiteks võrreldes Kuta või Sanuriga hoopis teistsugune hingus.
Fotol on Ubudi kesklinnas asuv Saraswati ehk vesiroosi tempel
Ubudi üks tõmbenumber on ahvipark ehk Monkey forest.
See on koht, kus tuleb ära käia, kui juba Ubudisse satud. Kuigi tegelikult on see üks turismiatraktsioon, sest ahve võib pargi ümbruses tasuta vaadata. Neid näeb tänavatel ja majade katustel vabalt ringi jooksmas, kohvikute läheduses toitu noolimas ning elektriliinide küljes rippumas.
Ahvipargi sissepääsu juures võib tekkida ärevus, sest see on täis hoiatavaid silte, kus on kirjas, et mitte kanda lahtiseid asju nagu päikeseprillid, fotokaamerad, telefonid jms, sest ahvid võivad need ära võtta. Selles hirmus peitsin kaamera sügavale koti põhja ja nii jäidki mul ahvipargist fotod tegemata. Tegelikult on nii nagu elus ikka – kui sa ise provotseerid, siis muidugi tõmbad ahve ligi ja võid oma asjadest ilma jääda. Kui rahulikult ringi jalutad ja ahvide toimetusi ei sega, siis pole karta midagi
Teine populaarne koht Ubudis on Yogabarn, ehk joogaküün.
See on joogahuviliste meka, aga soovitan seda vaatama minna ka neil, keda joogamaailm külmaks jätab.
Yogabarni kompleks on nagu oaas keset linna. Seal on ilusad aiad ja tiigid kaladega, välibassein, kus saad end jahutada ning restoran, kus pakutakse mõistliku hinnaga tõeliselt maitsvat ja tervislikku toitu. Muidugi saab seal osaleda erinevates treeningutes ja töötubades, aga võid vabalt Yogabarnis ka lihtsalt niisama ringi jalutada ja uudistada.
Neile, kes tahavad eriti eredat elamust, soovitaksin osaleda Yogabarnis ekstaatilise tantsu üritusel, mis toimub reede õhtuti ja pühapäeva hommikuti.
Sinna on kokku kogunenud Ubudi kõik kõige värvikamad tüübid ja palju uudistajaid, kes neid tüüpe vaatama on tulnud. Sest vaadata on sel tantsupeol palju.
Eelnevalt on mõistlik ära osta pilet (8€), sest tegu on väga populaarse üritusega ja enne üritust lookleb järjekord tänavale.
Tantsulava on vabas õhus katuse all, sinna mahub kuni 150 inimest ja tavaliselt müüakse kõik kohad täis. Need, kes piletiostuga hiljaks jäävad, saavad tantsida alumisel korrusel suures saalis, aga siis jääb ilma vaatemängust, mida pakuvad DJ ja muusikud. Vaadata on seal palju, kuna sel üritusel pole rääkimine lubatud ja kui tahad kellegagi suhelda, siis ainult kehakeeles. Seda, kuidas ja kui vabalt inimesed end seal väljendavad, on huvitav jälgida. Ja absoluutselt mitte kedagi ei huvita, milline sa välja näed, kuidas sa tantsid või ei tantsi, lihtsalt istud, pikutad või seisad ja naudid muusikat. Sest muusika on neil pidudel see, mis sind ekstaasi peaks viima. Ja kui ei vii ja tunned end kohtmetult, nagu esimesel korral võib juhtuda, siis lõbus vaatemäng on garanteeritud igal juhul!
Kui juba tantsust jutuks läks, siis kindlasti tasub ära vaadata traditsiooniline Kecak tantsuetendus.
Olles seda näinud kahel korral – Ubudis ja Uluwatu templis, soovitan pigem Ubudi oma, mis jättis oma eheduses parema mulje.
Kecak tantsuetenduse süžee on iga korda sama. Hästi lühidalt kokku võttes – armunud paar satub võlumetsa, kus üks kurikael varastab pruudi ära. Siis astub võitlusse ahvide kuningas, kes algul kinni nabitakse ja vangi pannakse, kuid kes võitleb end vabaks, annab kurikaelale nahapeale ja toob pruudi peigmehe juurde tagasi. Lõpp hea, kõik hea, nagu muinasjuttudes ikka.
Kuigi sisu on kõigile kohalikele teada, siis elavad nad ikka etendusele südamest kaasa – naeravad, plaksutavad, ahhetavad ja ohhetavad eriti just siis, kui ahvide kuningas või kurikael oma tantsunumbrit esitavad.
Tore elamus, mida soovitan.
Mõnel päeval tasuks veidi linnast välja liikuda ja Ubudi ümbrust avastada.
Meie oleme seda teinud mootorrattaga, aga kes motikaga sõitu pelgab, siis võib tellida endale auto koos juhiga.
Sõltuvalt sellest, kas kasutad autojuhi teenust pool või terve päeva, maksab see 15 – 30€ ja kui veab, siis saad juhi, kes räägib head inglise keelt ja osutab ka giiditeenust. Mootorratta rent üheks ööpäevaks on vahemikus 5 -9€, sõltuvalt masina võimsusest.
Natuke keskusest välja sõites algavad ererohelised riisipõllud. Kel on tahtmist võtta ette pikem jalutuskäik, siis soovitan Campuhan Ridge Walk matkarada. See on umbes 2 tunnine jalutuskäik riisipõldude vahel, kus näeb talumehi põllutöid tegemas, kunstikaupmehi omatehtud maale müümas ja leidub ka mõnusaid väikseid kohvikuid, kus vahepeal keha kinnitada.
Ülal pildil on riisipõllud, all lapsed, kelle perekond põllu ääres kohvikut ja kunstipoodi peab.
Neile, kes soovivad adrenaliinirohkemaid elamusi ja mälestuseks hunniku efektseid fotosid, soovitan minna kas riisipõldude või džungli kohale kiikuma. Neid kohti, kes sellist kiikumisteenust pakuvad on mitmeid.
Meie käisime kiikumas Picheaven-is ja jäime väga rahule. Lisaks võimsale emotsioonile, mida džungli kohal kiikumine pakub on seal erinevaid atraktsioone, kuhu sisse või peale ronida ja ilusaid pilte teha.
Kui endal pole pikka ja lendlevat kleiti kaasas, siis saab kohapealt ka selle laenutada. Fotode tegemisel on abiks sealsed töötajad, kes on oma ala professionaalid. Nad juhendavad täpselt kuidas pildil kaunis välja näha, sätivad su kleidi korda ja teevad kannatlikult nii palju fotosid kui soovid.
Kõrgusekartjatel pole sinna muidugi asja!
Umbes 30 min autosõidu kaugusel Ubudist on mitmeid waterfall-e ehk jugasid.
Need, kuhu giidid-autojuhid tavaliselt turiste viivad on tavaliselt ülerahvastatud ja ülehinnatud.
Tõelise pärli leidsime tuttavate soovituse peale – Secret Canyon and Beji Griya Waterfall. See on tõeliselt müstiline koht.
Kuna tegu on püha paigaga, siis sisenedes antakse kõigepealt külastajatele selga sarong ja selle peale seotakse värviline pael.
Treppidest alla kanjonisse laskudes satud nagu võlumaailma, kus on suuremaid ja väiksemaid jugasid, sammaldunud kivikujusid, koopaid, kaladega tiike ja altareid, mis on lilli ja annetusi täis pandud.
Lisatasu eest on sealsetes pühades allikates võimalik teha aurat puhastavaid ja vaimselt tervendavaid veerituaale. Meile võivad sellised rituaalid natuke kahtlased ja muigama ajavad tunduda, aga Bali inimesed usuvad neisse siiralt ja nende jaoks on see loomulik tegevus.
Kui selline asi plaanis on, siis tasuks matk Beji Gria kose juurde ette võtta varahommikul, kui sinna pole veel teised turistid jõudnud ja kogemus on ehedam.
Erinevaid rituaale saab Ubudis teha mujalgi, kel huvi on, see leiab infot.
Need on ainult mõned näited sellest, mida Ubudis ja selle lähiümbruses ette võtta.
Minu soovitus on Ubudisse tulles lasta lahti oma eelarvamustest, olla avatud, minna mänguga kaasa ja võtta vastu kõik see, mida see linn sulle pakub.
Sest siin on värve, maitseid, elamusi ja ehedust, mida kuskilt mujalt ei leia.