Balile jõudes maandub lennuk Denpasari lennujaamas. Juba seal võib aru saada, et ees on ootamas eksootiline kogemus, sest sellist troopilist rohelust pole ma üheski teises lennujaamas näinud.
Denpasar ja selle lähedal asuv Kuta on piirkonnad, mida mina püüan ja soovitan vältida. muidugi kui teile just ei meeldi lärmakad ja natuke räpased turiste täis rannabaarid ja ööklubid.
Meie eesmärk oli Denpasarist ära minna nii kiiresti kui võimalik.
Lennujaamast on ainsad variandid ära minna kas taksoga või jala, sest ühistransporti Balil põhimõtteliselt ei eksisteeri. On mingid turistidele mõledud liinid, aga nende peale ei saa loota ja ma ei tea kedagi, kes neid reaalaselt kasutanud oleks.
Takso võib võtta lennujaamast kohapealt või kasutada kohalikke äpp-e nagu näiteks Grab ja Bluebird, mis tuleb oma pangakaardiga siduda ja need toimivad samamoodi nagu meil Bolt või Uber.
Kohapeal taksojuhiga kaubeldes tasub arvestada, et teile öeldaks kõigepealt umbes kolmekordne hind. Balil nagu ka mujal aasias on kombeks kaubelda ja isegi kui see võib teie jaoks algul ebamugav tunduda, tasuks siin seda teha. Seega kui taksojuht ütleb teile hinnaks 200 000 ruupiat, siis on ametlik hind taksomeetri järgi umbes 75 000. Loomulikult taksojuht raputab selle peale pead ja teeb näo nagu saaks pahaseks. Siis mõjub see, kui võtad telefoni välja ja ütled, et ma kutsun takso läbi Grab-i. Tõenäoliselt on taksojuht siis nõus teid 100 000-ga ka ära viima.
Siinsed rahanumbrid võivad esialgu pea sassi ajada, sest 1€ võrdub umbes 16 000 ruupiat (see kurss kõigub pidevalt). Nii et arveldamine toimub siin 100-des tuhandetes ja miljonites.
Teine asi, mida võiks teada, on see, et Balil räägitakse nii indoneesia kui bali keelt ja need on täiesti erinevad.
Mina püüan enne reisi alati ära õppida kohalikus keeles paar lihtsamat fraasi nagu “tere” ja “aitäh” – see tundub elementaarne, aga enamus turiste seda ei tee. Samas on näha, kui hea meel on kohalikel ja kuidas nende suhtlusmaneer muutub, kui ütled neile “thank you” asemel “Suksma” (aitäh Bali keeles) või “Terima kasih” (aitäh indoneesia keeles). Oi, te räägite indoneesia keelt – kust te pärit olete jne. – läheb selle jätkuks tavaliselt jutt edasi.
Bali inimesed on sõbralikud, viisakad ja abivalmid, aga samas mitte pealetükkivad. Tänavakauplejad aktsepteerivad, kui neile viisakalt “tänan, ei” öelda ning on lahkelt nõus teed juhatama, kui neile tundub, et vajad abi.
Balil ei kohta peaaegu üldse ülekaalus inimesi. Noored naised ja mehed on kõik väga saledad, säravate silmadega ja elurõõmust pakatamas. Aga keskmine eluiga on siin u 60 aastat, nii et vananemine toimub järsult ja kiiresti. Üks põhjus selleks on kindlasti vilets arstiabi. Arsti juurde on raske aega saada ja kui lõpuks vastuvõtule jõuad, ei pruugi arst just kõige adekvaatsem olla ega suuda diagnoosi panna.
Asi on selles, et balilased usuvad rohkem erinevate taimedega ravimisse, käivad šamaanide juures ja viivad läbi erinevaid riitusi viirukite ning annetustega kõrgematele jõududele.
Sissejuhatuses ma juba veidi valgustasin seda teemat, aga kuna see tundub minu jaoks väga põnev, siis kirjutan nüüd natuke pikemalt.
CANANG SARI – Bali annetuskorvikesed
Bali inimesed usuvad loodusjõude ja vaime ning püüavad elada nendega harmoonias.
Canang Sari annetuskorvikesed on näide sellest, kuidas paluda abi headelt jõududelt ja rahustada kurje vaime.
Canang sari tegemine on Bali inimeste jaoks igapäevane tegevus ja nende elus oluliselt kohal. Lastele õpetatakse nende korvikeste tegemist koolis ja turgudel müüakse suurtes kottides erinevat värvi lilleõisi ja kroonlehti, mida läheb vaja nende korvide täiteks. Varahommikuti võib näha Bali naisi korvidega ringi käimas ja puude otsast lilleõisi korjamas, ikka samaks tarbeks.
Selliseid korvikesi pannakse iga maja ukse ette, sissesõiduteele, seintel olevatele altaritele ja igale poole, kus on põhjust midagi soovida. Isegi riisipõldude ääres on näha väikseid altareid – jõukamatel inimestel kivist nikerdustega, vaesematel puuokstest ehitatud – kuhu annetusi tehakse ikka selleks, et parem riisisaak tuleks.
Ühtegi olulist otsust ei võeta vastu ilma, et enne viirukitega rituaal tehakse ja sellesse usutakse tõsiselt. Näiteks ei kanna kohalikud mootorrattaga ringi sõites kiivrit ja tihti on rattal terve perekond, sülelaps ema kaenlas ja 3-4 aastane uljalt isa jalgade ees püsti seistes. Kiirused on suured ja liiklus linnades päris tihe. Kui ühelt kohalikult aru pärisin, et miks nad isegi lastele kiivreid ei anna, vastas too, et kui enne sõitma minekut oled headelt vaimudelt abi palunud, siis nad kaitsevad sind ja midagi ei juhtu. Ja kui midagi juhtub, siis süüdistatakse kurje vaime ja järgmine päev tehakse annetusi, et neid maha rahustada. Kõik on nende jaoks lihtne ja seepärast on ka inimesed heas tujus ega süüdista oma õnnetustes teisi inimesi.
Mul õnnestus osaleda Canang Sari meisterdamise töötoas ja sain aru, et nende ka nende valmistamine on omamoodi rituaal.
Korv ise tehakse kookospalmi lehtedest ja selle suurus ei ole väga oluline, aga tavaliselt 10-20 cm läbimõõduga.
Lilleõied ja/või lillede kroonlehed pannakse korvi kindla süsteemi järgi, järgides õite värvi ja ilmakaari.
Põhja pool on alati sinised või lillad õied, mis sümboliseerivad vett.
Lõuna poole pannakse vastukaaluks punased õied tähistamaks tuld.
Ida pool on valged või roosad lilled, mis sümboliseerivad sõda ja hävingut.
Kollased või oranžid õied lääne pool tähistavad aga kogu universumit.
Päris korvi keskel on alati midagi rohelist, et ülistada naiselikkust ja ilu.
Sellele lisaks võib kookospalmi lehtedest punuda kõige peale erinevaid kaunistusi.
Seejärel süüdatakse viiruk, tehakse sellega oma näo ees mõned ringid ja korratakse samal ajal oma soovi või palvet. Siis pannakse viiruk korvi keskele ja jäetakse sinna suitsema. Kõige lõpuks pritsitakse need korvikesed veega üle.
Annetusi pannakse alati hommikuti, aga soovi korral võib seda teha lisaks ka muul ajal.
Tihti on korvide sees näha ka riisi, maiustusi, raha või isegi sigarette. Riisi mõte on enamasti tagada piisavalt toitu ja maiustustega korvid on tehtud lastele mõeldes. Sigaretiga korvid on enamasti baaride ja teenindusasutuste ees, kus soovitakse klientidelt jootraha saada.
Nii et Canang Sari rituaalis peab kõik olema hoolikalt läbi mõeldud.
Tänavatel on muidugi päris raske kõndida ilma, et neile korvidele peale astuks. Kuid meelega neile peale astumine on ebaviisakas ja ka üle astumist ei peeta heaks kombeks. Canang Sari korvidest tuleks lihtsalt ringiga ümber kõndida.
Samas kui autod või mootorrattad neist üle sõidavad, on see loomulik ja seetõttu on peale lõunat tänavad katkisõidetud annetuskorve täis. Õhtuti pühitakse need kokku, et siis järgmisel hommikul jälle uued välja panna. Mõeldamatu, kui palju viirukeid siin elades kulub!