Su ostukorv on hetkel tühi!
Bali blogi 6. osa: Rannapuhkus saartel
Bali saart reklaamitakse tihti kui pikkade liivarandadega paradiisisaart.
Paradiisisaareks võib Bali nimetada küll, sõltub muidugi, kuidas keegi paradiisi ette kujutab. Aga mis puudutab pikki valgeid liivarandu, siis selles osas on info eksitav, sest Bali rannad on üsna räämas ja prahti täis. Mõned puhtamad ja valge liivaga rannad on Sanuris ja Nusa Dua-l, aga erilist elamust need ei paku.
Selleks, et rannapuhkust nautida, tuleks sõita mõnele Bali lähedal olevale saarele – näiteks Gili saartele, Lombokile või Nusa Lembonganile. Just viimane neist kujunes sellel reisil minu lemmiksaareks, kuigi sattusime sinna täiesti juhuslikult tänu soovitusele.
Meie külastasime oma reisi jooksul nelja erinevat saart, kuhu pääseb Balilt kiirpaadiga nii Sanuri kui Padangbai sadamast hinnaga 15-30€ üks ots. Laevasõitu ei pea pikalt ette broneerima, selle võib vabalt otsustada ja ära osta puhkuse käigus sest väikseid reisibüroosid leidub pea igal tänaval.
nusa penida
Enamus reisipakettides pakutakse Bali komplektis Nusa Penida saarega, mida tuntakse imeliste randade poolest. Sellepärast oli ka meil plaanis oma rannapuhkuse nädal veeta just Nusa Penidal.
Paraku on aga koroona-aeg ja 2018 a Lomboki maavärin saart päris kõvasti räsinud ja ausalt öeldes oli minu jaoks Nusa Penida pettumus. Lagunenud majad, pooleliolevad ehitised, kohvikud ja poekesed, mis on oma uksed sulgenud ja mille aknad on kinni löödud, ning prügihunnikud teede ääres oli põhjus, mis varjutas minu jaoks saare ilu. Rannad olid täis kaldale uhutud prahti ja ujuma ei kutsunud. Ka kõik tänavakoerad nägid välja haiglased, näljased ja kärnas.
Samas on Nusa Penidal, mida vaadata. Näiteks efektsed, kaljude vahele peidetud rannad- nagu T-Rex Beach, mis on nime saanud oma kuju pärast, mis meenutab dinosaurus Rex-i:
Ja Diamond Beach, mis on ümbritsetud teemandikujulistest kaljudest.
Seda külastama minnes peab olemas valmis väikseks ekstreemsuseks, sest randa viib pikk trepp, mis mingil hetkel lõppeb lihtsalt ära ja edasi läheb tee mööda kalju ääri. Päris viimane laskumine randa tuleb teha aga mööda köit.
Paraku ujumiseks Diamond Beach, nagu ka mitmed teised Nusa Penida rannad, hästi ei sobi, sest ülisuured lained võivad endaga kaasa tõmmata. Randades on väljas sildid, et ujumine seal on ohtlik ja Bali News uudistes ilmub pidevalt artikleid, kuidas jälle mõni turist on Nusa Penidal laintesse kaduma läinud.
Üks põnev koht, kuhu Nusa Penida saarel soovitan minna, on koobastempel Goa Giri Putri.
Templi sissepääsu juures on pood, kust tuleb kõigepealt osta sari, mis puusade ümber seotakse, kuna tegemist on ikkagi väga iidse ja püha paigaga ning sari kandes näitad välja austust selle koha suhtes.
Reegliks, mis kehtib nii selles, kui ka teistes vanemates Bali templites on, et sinna ei tohi minna naised, kel on parajasti kuupuhastus. Kontrollima seda muidugi keegi ei hakka ja eks see jääb igaühe enda südametunnistuse peale.
Vahetult enne sissepääsu viiakse läbi ka väike rituaal, kus pühad mehed pritsivad kõik külastajad püha veega üle ning loevad sõnad peale.
Edasi järgneb kõige põnevam osa, ehk koobastemplisse sisenemine. Goa Giri Putri teeb eriliseks see, et see on ehitatud kalju sisse ja et sinna pääseda, tuleb läbi ronida väiksest august, mis klaustrofoobikutele võib väljakutseks osutuda:
Koopas sees on üsna hämar ja niiske, nägin ka paari rotti ringi jooksmas ja atmosfäär tekitab veidi kõhedust. Sellegipoolest soovitan Nusa Penidat külastades Goa Giri Putri templis ära käia, sest elamus on garanteeritud.
Paari päevaga jõuab need kohad üle vaadata ja palju rohkemat Nusa Penidal teha ei ole. Vähemalt minus ei tekitanud see saar tunnet, et tahaks seal kauem olla. Aga kellele meeldib mööda kaljusid turnida ja ilusaid vaateid nautida, siis neile võiks Nusa Penida meelt mööda olla.
nusa lembongan ja ceningan
Kui rääkisime oma kergest pettumusest seoses Penidaga ühele reisil kohatud tuttavale, siis soovitas ta meil sõita kõrvalsaarele – Nusa Lembonganile.
Miskipärast on see imeline saar täiesti tähelepanuta jäetud ja põhjuseks pidi olema Bali valitsus, kes on otsustanud kõik reklaamikaampaaniad just Nusa Penidale suunata.
Nusa Lembonganile plaanisime minna kolmeks päevaks, aga jäime 13-ks.
See on saar, kus on olemas kõik selleks, et veeta vaheldusrikas ja pingevaba rannapuhkus.
Siin on nõudlikumale maitsele sobiv Lembongan Beach – pikk valge liiva ja sileda veega rand, mille ääres on paar saare suuremat ja snoobimat hotelli.
Siin on Hidden Beach ja Secret Point Beach – väiksed rannad, kuhu jõudmiseks peab natuke vaeva nägema, aga mis väärivad oma nime. Lained on küll neis randades suured, aga mitte sellised, mis takistaksid ujumist.
Meie koduks Nusa Lembonganil sai seenerand ehk Mushroom Beach.
See on mõnus väike rannasopp, kus on kõik olemas. Saab ujuda ja snorgeldada, võid minna paadimehega merele kala püüdma või surfitunde võtta, sealsamas rannabaaris saad 2-3€ eest maitsva lõunasöögi või värske puuviljamahla.
Rannast saad rentida ka rolleri, millega saad saarele tiiru peale teha või sõita üle silla kõrvalsaarele Ceninganile. Need 2 saart Lembongan ja Ceningan on omavahel ühenduses Yellow Bridge silla kaudu ja võib juhtuda, et kui broneerid endale nt booking-u kaudu Lembonganile öömaja, satud hoopis Ceninganile. Aga suurt vahet ei ole, kuna ühelt saarelt teisele pole pikk maa sõita juhul, kui olete valmis rolleriga liikuma. Kui ise juhtida ei julge, on ka võimalus rentida roller koos juhiga. Teine, aga mitte kuigi soodne ja mugav variant saartel liikuda, on kastiga taksod. Tavalisi autosid kummalgi saarel pole.
Vabalt ringi jooksvaid koeri on Nusa Lembonganil palju, kuid nad olid puhtad, hoolitsetud ja sõbralikud. Nägime, kuidas rannakohvikutes anti toiduülejäägid koertele ja isegi puhkama tulnud turistid ei pannud pahaks, kui koerad nende laua all istusid või nendega koos rannatekile pikutama tulid.
Üheks põhjuseks, miks mulle Nusa Lembongan ja Ceningan meeldisid, on sealsed beach-vaibiga rannakohvikud, mida mõlemad saared täis on ja kuhu ma võiksin elama jäädagi.
Teine põhjus on saarte kuidagi eriliselt rahulik ja pingevaba õhkkond. Ilmselt sellepärast oli seal ka palju väikeste lastega peresid. Vaatad, kuidas 2-3 aastased põnnid mängivad rannas, vanemad puhkavad samal ajal rannakohvikus, pärast istuvad kõik rolleri selga ja vuristavad rahulikult minema. Siin saarel ei kiirusta keegi, ka mitte turistid, kõik on õnnelikud ja asjad kulgevad omasoodu. Vaatad seda ja tunned, et selline peakski elu olema. Naeratusi täis, päikseline ja pingevaba.
gili air
Gili Air on üks kolmest Gili saarest. Suurim ja popim on peosaar Gili Trawangan ehk Gili T ning kõige väiksem on Gili Meno. Kõik kolm on Balist umbes 2h laevasõidu kaugusel.
Gili Air on omapärane selle poolest, et seal pole mootorsõidukeid, aga kuna saare ümbermõõt on ainult 5 km, siis pole selleks ka erilist vajadust. Kes jala kõndida ei armasta, need saavad ringi liikuda hobukaarikutega, jalgrattaga või hääletult sõitvate elektrirolleritega.
Gili Air-i võib nimetada heas mõttes “turistikaks”, sest saar on nii väike, et siin polegi midagi muud teha, kui rannamõnusid nautida, vahepeal baarist kokteil või värske ananassimahl osta ja siis hakata mõtlema, kuhu sööma minna.
Käisime Gili Air-il esimest korda 6 aastat tagasi ja selle ajaga on saar päris palju muutunud. Lombokil toimunud maavärin on ka Gili Airi kõvasti räsinud ja saare rannajoon on seetõttu kitsamaks muutunud, kaldapealsed lahti murdunud ja teed kohati sisse vajunud.
Aga see ei mõjuta Gili Airi olustikku ja kohe saarele jõudes tekib selline mõnus laisklemise ja puhkuse meeleolu.
Gili Air-il on eranditult kõik ööbimiskohad Bungalow-tüüpi.
Meie peatuseime 6 aastat tagasi ja ka seekord Segar Village-s. See on otse mere ääres suurel rohealal paiknev puhkekompleks, kus on tunne, nagu oleksid maale vanaema juurde sattunud. Värviliste bungalote vahel jalutavad ringi lehmad ja kohalikud poisid ronivad sealsamas aias palmi otsa, et sulle värske kookospähkel alla tuua.
Fotol Segar Village
Neile, kes snorgeldada armastavad, on Gili Air üks parimaid paiku. Juba vööst saati vees algavad korallrahnud, mille vahel võib näha kümneid erinevaid värvilisi kalu ja kauneid meretaimi. Kes pisut sügavamale ujuvad, võivad hea õnne korral ka merikilpkonni näha.
Aga ka neil, kes ujudes snorgeldada ei julge, on võimalus veealuse maailmaga tutvuda. Nägin mitmeid inimesi, kes lihtsalt kõndisid vees, mask peas ja aeg ajalt kummardusid, et läbi vee kalu vaadata.
Arvestama peaks sellega, et korallide tõttu on Gili Air-i randades paljajalu vette minek päris ebamugav, sest murdunud korallitükid võivad jalgu vigastada. Aga kel pole omal kaasas, saab spetsiaalseid veejalanõusid kohapealt laenutada.
Meile piisas 4-st päevasest puhkusest Gili Air-il täiesti, pikemaks jäädes oleks juba igav hakanud, sest paari tunniga teeb jalutades saarele tiiru peale ja paari päevaga jõuab saare risti-põiki läbi käia.
Kui Bali külastades on soov mõneks päevaks kuhugi saarele sõita, siis Gili Air on selliseks lühikeseks rannapuhkuseks suurepärane.
lombok
Lomboki kohta olin kuulnud kahetisi arvamusi. Oli neid, kes ütlesid, et Lomboki inimesed on kurjad, et seal pole seda Bali vaibi ja üleüldse midagi erilist teha. Ja teised, kes olid saarest vaimustuses ning arvasid, et Lombok on nagu Bali 20 aastat tagasi – metsikum ja ehedam.
Seega saabusime Lombokile eelarvamustega.
Mis inimestesse puutub, siis juba sadamasse saabudes oli näha, et Lomboki inimesed näevad tõesti hoopis teistsugused välja kui balilased. Neil on hästi paksud huuled, tumedam nahk ja kurjem näoilme.
Aga see on esmamulje. Kohalikega suheldes hakkas kõigepealt kõrva see, et nad räägivad palju paremat inglise keelt kui Bali inimesed. Samas on nad ka pealetükkivamad ja “no, thank you” nende puhul ei toimi. Kui ikka müügimees on pähe võtnud, et peab sulle oma käepaelad maha müüma, siis ta tiirutab järjekindlalt sinu ümber niikaua, kui sa annad järgi ja ostad talt selle. Teine variant on vaadata müüjale otse silma sisse ja öelda kurjalt “I don´t want” – see oli ka ainus väljend, mis mõjus.
Fotol oleme Sade Village-s, külas ühel Lomboki saare vanimal hõimul.
Selle hõimu eripäraks on see, et nad ei tunnista siiani kalendri olemasolu ja nende ajaarvestus käib riisisaakide valmimise järgi. Nii hakkas pildil olev noormees pisut puterdama, kui küsisime tema vanust ja ütles, et see oli väga mitu riisisaaki tagasi.
Samas külas, kus elamistingimused olid pehmelt öeldes askeetlikud ja süüa tehti õues, istusid väikesed lapsed maas kivitreppidel ja vaatasid mobiiltelefonidest muusikavideoid. Nii et see kalendri teema ei tundunud lõpuks enam väga usutav. Aga igasugused vastuolud ongi Indoneesias tavalised.
Mis mind Lomboki puhul võlus oli sealne vapustav metsik loodus. Ma arvasin, et enam lopsakam ja rohelisem loodus, kui Balil, ei saa olla, aga Lombokil on.
Ma pole kuskil mujal näinud nii suurte lehtedega taimi ega sõitnud kilomeetrite viisi mööda laia maanteed nii, et kahel pool on ainult rohetavad riispõllud vaheldumisi palmisaludega.
Läänekaldas kulgevad pikad valge liivaga rannad, kuid sinna jõudmiseks võiks kohalik autojuht kaasas olla, sest teeviitasid Lombokil väga ei kasutata ja randa viivad teerajad ei näinud välja sellised, et nad üldse kuhugi välja viivad. Aga rannad olid puhtad, selge veega ja laia valge liivaribaga.
Rannikult sisemaale keerates läheb mägisemaks ja ülevalt mere poole vaadates tekkis kohati tunne, nagu oleks hoopis Norra mägedesse sattunud.
Lombokil asub ka Indoneesia kõrguselt teine vulkaan Mount Rinjani. Kahjuks jäi meil seekord vulkaani juurde viival matkarajal käimata, kuid see on kindlasti üks põhjus, et kunagi Lombokile tagasi tulla. Just erinevad matkarajad mägedes on üks põhiatraktsioone, mis matkaselle Lombokile meelitab.
Elu-olu on aga Lombokil näiteks Baliga võrreldes tõepoolest metsikum, lihtsam ja ehedam. Rannaääred on täis väikseid söögiputkasid, kus kohalikud müüvad grillitud kala ja maisi. Baarid ja söögikohad on lihtsad ja toidud on maitsvad.
Kolmest päevast, mis me Lombokil veetsime, jäi ilmselgelt väheks, et saarest täit ülevaadet saada, aga salapärane ja põnev oleksid märksõnad, mis minu jaoks jäävad Lombokit iseloomustama. Kindlasti tahan sinna tagasi minna.